Elektrijalgratas on sõiduvahend, mis näeb välja nagu jalgratas, kuid liigub kiirelt ja kergelt nagu roller. Kuigi linnapilti lisandub elektrirattaid üha enam, uuritakse sageli, millega on elektrirataste näol tegu, kellele see sõiduvahend sobib ning millised reeglid kehtivad elektri jõul liikuvale rattale liikluses.
Kuna liiklusseaduse järgi on elektriratas nagu tavaline jalgratas mitte roller, siis võib sellega liigelda nii kergliiklusteel kui sõiduteel. Lastel on selle eelduseks jalgrattaloa ja kiivri olemasolu. Loomulikult on kiiver alati soovitatav ka täiskasvanutel. Elektrijalgratas liigub paljuski mootori jõul ja kiiremini kui enamik tavarattaid. Maksimaalne kiirus on üldjuhul 25-30 kilomeetrit tunnis. Mõned elektrirattad võtavad kiirust üles ka kuni 40 kilomeetrit tunnis. Üldjuhul sõltub kiirus lisaks mootori võimsusele ka teeoludest, ilmast ja jalgratturi enda panusest.
Aku peab vastu kuni 100 kilomeetrit
Kuna jalgratas sõidab mootoril, mida toidab aku, siis on selge, et esimene küsimus rattamüüjale käib reeglina aku vastupidavuse, eluea ja laadimise kohta. Keegi ei taha teele jääda, isegi kui kondijõul on võimalik tühjast akust hoolimata edasi liikuda. Üldjuhul peab ratta aku ühe laadimiskorraga vastu 50-100 kilomeetrit ja täpne resultaat sõltub ilmast (kas tuul tõukab tagant või puhub vastu), teekattest ja maastiku reljeefist ning muidugi ka sellest kui palju teekonna jooksul on soov ise juurde vändata.
Jalgratta akut saab laadida igal pool, kus on elekter ja pistik – koolis,
kohvikus, töökohas. Kui tekib kahtlus, kas ratas ka koju tagasi viib, siis tasub sõiduvahend kasvõi lühikeseks ajaks
vooluvõrku ühendada. Päris tühja aku laadimine võtab aega 3-4 tundi. Sagedaste
sõitude korral on mõistlik laadida öösiti.
Aku eluiga on umbes 500 laadimist, seejärel tuleb aku uue vastu vahetada. Elektrit võtab ratas sedavõrd vähe, et enamik inimesi ei pane muutust elektriarvel tähelegi – sagedane sõitja suudab vaevu 5 eurot suve jooksul ära kulutada.
Mugav ja ökonoomne sõiduvahend
Elektri jõul liikuv ratas pole küll päris igaühele, aga sellest on abi neile, kelle töö- või koolitee on liialt pikk, et jalgsi või tavarattaga liikuda. Elektrirattaga ummikutest möödavuramine pakub kahtlemata ajavõitu ja rõõmu vabas õhus liikumisest. Eeliseks on kindlasti ka see, et elektrirattaga sõitmine ei nõua suurt jõupingutust, mis higistama ajaks. Vajadusel saab ratta ka rongi kaasa võtta ja auto pagasiruumi pakkida. Kui rattamatkad võivad vähesportlikele inimestele üle jõu käia, siis on elektriratas hea alternatiiv erinevate sihtkohtade avastamisel.
Ökoloogiline jalajälg on elektrirattal väike ja elektrikulu minimaalne. Hoolimata esialgsest investeeringust tuleb kokkuvõttes hinna ja läbisõidusuhe kordades väiksem kui auto- või rollerisõidul, mootorrattast rääkimata.
Nii nagu kõigi teiste ratastega, on ka elektrirattal omakorda nii linnacruiseri kui maastikusõidu mudeleid. Sobiva ratta leidmiseks tuleks esmalt läbi mõelda, kus peamiselt rattaga sõidetakse ja millised on ootused. Soovi korral saab elektrirattaga sõita aastaringselt – ka paduvihmas ja talvel libedaga. Talvisel ajal sõitmiseks on vaja soetada talverehvid.
Teist ratast sportimiseks ei ole vaja, sest soovi korral saab sõita ka mootorita ja sel moel kaloreid põletada. Nii nagu iga liikuv sõiduvahend, vajab ka elektriratas hooldust, mida saab teha igas rattahoolduskohas.
